PRESS

Melu.ee: "Disco Ensemble: midagi pole meiega juhtunud üle öö"

01.01.1970

Soome post-hardcore nelik Disco Ensemble on üks sedasorti bänd, millele võib Eestist kadeda pilgu heita. Aastaid koos mänginud neliku albumid on põrutanud tippu kodumaal ning meeste ajakavas on kindla koha leidnud kontserdid Euroopa linnade rokiklubides. Mis värk on ja kuidas seejuures ausaks jääda, sellest räägib ansambli solist Miikka Koivisto.

Kõrvalt vaadates on teil järjekindlalt hästi läinud. Kas on olnud ka hetki kus olete tundud, et kui nüüd end kokku ei võta, jääte senitehtust ilma?

- Nagu isegi märgid, pole meiega midagi üle öö juhtunud. Oleme suutnud endale rajada lojaalse fännibaasi. Teisisõnu mäletatakse meid kauem kui mõnda bändi, mis lihtsalt kusagilt esile hüppab. Ja samas kui sa teed asju sammhaaval, siis on lihtsam jalgu maapeal hoida. Sa ei võta edu kui loomulikku asja vaid kui autasu. Ma arvan, et iga bändi „tee või sure“ hetk on iga tema plaat. Teed jamasid plaate või annad lohakaid kontserte, siis käid kindla peale alla.

Kui tõsine on konkurents Soome bändide vahel. Milline peab – ja kas ka teie pidite – olema bänd, et tähelapanu või tunnustust pälvida?

- Soome on nii väike, et kui su bänd on hea, siis seda pannakse ikka tähele. Konkurents ja võistlused on keskpäraste bändide pärusmaa, kes vajavad välist tähelepanu.

Meiega oli nii, et andsime algul võimalikult palju kontserte, lõime teiste bändidega kampa et koos mängida mitte ei konkureerinud nendega. Lõpuks jäime oma praegusele mänedźerile-agendile silma ning saime plaadistus- ja kontserdikorralduslepingud.

Kuidas te raja taha mängime saite, kuidas väikesed ja ilmselt pooltühjad Euroopa rokiklubid teid vastu võtsid?

- Meie esimene Euroopa turnee oli täielik D.I.Y., meie agent lihtsalt leppis kontserdid kokku sinna kuhu vaid sai. Mängisime sheffides Śveitsi klubides ja piraatkottide vabriku keldris Poolas. Tallinnas mängisime ka – või oota! – see oli see punker-klubi, vist Tartus hoopis.

Keegi ei teadnud meist muidugi mummugi aga kesk-Euroopa rokiklubides osatakse tuuritavate bändidega külalislahkelt ümber käia. Ja kontsertidel on ikkagi oluline täiega kütta ka siis, kui saal on pooltühi. Ka need vähesedki pealtvaatajad mäletavad ju sind. Mingid superkontserdid olid meil üldse neljale inimese.

Mida soovitaksid bändile, kes soovib olla tuntud ka väljaspool oma kodumaad, mõned vihjed?

- Pole me nii kuulsad midagi. Ma ei tea kas meie soovitusi peaks üldse kuulama kui tahad saada megakuulsaks peavooluartistiks. Lihtsalt võta kätte ja anna kontserte. Kobi bussi ja tuurita. Pealegi on see ju lõbus…

Parimad esinemiskohad?

- Lutakko Jyväskyläs. Seal on asjad alati kuidagi toiminud. Rahmeldav rahvas lava ees ja hea õhkkonnaga klubi. Kusjuures tegelikult on ägedaid kohti palju. Śveits on esirinnas ja Hannoveris on bei Chez Heinz. Ilgem urgas, kuid selline kenake.

Oled sa tuttav tundega kui bändikaaslased pinda käima hakkavad, näiteks tuuri järel?

- Teame teineteist piisavalt kaua, et osata üksteisele mitte pinda käia. Joomine ja seiklemine on meeskonnatunde tekitamisel alati abiks.

Millist rolli mängib plaadifirma Disco Ensemble’i tegemistes, kuidas on rollid jaotatud?

- Sisuliselt me kasvasime üles koos meie plaadifirma Fullsteam Recordsiga. Nagu meiegi alustasid nad kuue aasta eest nullist ja tänaseks on tegu suure firmaga, mis on välja andnud palju plaate ning mis tegeleb ka kontsertide korraldamisega. Ka teevad nad aktiivselt oma artistidele rajatagust reklaami. Nad on suurepärased ja kuigi ma ei tahaks seda niiviisi sõnastada, poleks me nende abita nii kaugele jõudnud. Meie suhe on kusjuures sümpaatne. Harilikult on plaadifirmakutid parajad kaabakad.

Kuidas haip üle elada? Post-hardcore ei tundu enam niiväga moes olevat…

- Ahah, et me oleme nüüd post-hardcore? Me ise end nii täpselt ei määratle, oleme lihtsalt rokkansambel. Üsna tüütu on nende siltidega sõdida aga me hea meelega näeksime, et meie muusika on ajatu ning trendidest üle. Tundub tobe aga asi võib niimoodi toimida kui me oleme piisavalt head ja põnevad.

Kust läheb teie jaoks piir eduka bändi ja sellouti vahel?

- Pungitaustaga bändid on alati sellout, kui nad natukenegi kuulsust koguvad. Samas hoiab see bändi maitsetuste tegemisest tagasi. Me ütleme iga nädal mõnele asjale ei. Aga mõnikord on ka mõistlikum skeene-politsei pikalt saata. Kui sa ikka usud mida sa teed, siis pole sellel kaagutamisel mõtet.

Kas see tähendab ka stiilipiiride pidamist või rikkumist ka uute lugude kirjutamisel?

- Mingid piirid on meisse sisse kasvanud aga me lükkame neid järjekindlalt laiemaks. Ma ei kujutaks näiteks ette, et me teeksime klaveriballaade. Kuigi – miks mitte?

 

Disco Ensemble
* Teguseb alates 1996. aastast.
Koosseis:
Mikko Hakila - trummid
Miikka Koivisto – kõri ja klahvid
Lasse Lindfors - bass
Jussi Ylikoski – kitarr ja kõri

Diskograafia:
Ghosttown Effect EP (2001)
Memory Three Sec. EP (2000)
Viper Ethics (2003)
First Aid Kit (2006)
Magic Recoveries (2008)

Disco Ensemble @ MySpace

Bänd esineb 28. märtsil Tallinn Music Weeki raames Tallinnas klubis Hollywood koos Bedwettersi, lack Of Eoinsi, Evestuse ja Happy Endlessiga (Leedu).

 

Melu.ee, Mart Niineste