PRESS

Sirp: Kohalik ja kohatu

01.01.1970

Sirp - Kaur Garšnek

 

Tallinn Music Week 26. – 28. III
Eelmisel nädalavahetusel peeti Tallinnas esimene Eesti popmuusikat tutvustav rahvusvaheline showcase-festival Tallinn Music Week (Tallinna muusikanädal), mida lisaks kohalikule publikule olid uudistamas muusikategelased üle Euroopa: festivalikorraldajad, mänedžerid, agendid, kirjastajad ja ajakirjanikud. Kolme (sisuliselt küll pigem kahe) päeva jooksul astusid Eesti artistid ette kokku kümnel laval. Žanriliselt oli kajastatud peaaegu kogu  ampluaa, mis jääb väljapoole akadeemilist süvamuusikat ja vanamuusika interpretatsiooni: kuulda sai nii punki kui folki, nii freejazz’i kui death-metal’it, nii indie-rock’i kui eksperimentaalset elektroonikat jpm. Teine viis tuua ühisnimetaja alla kogu seda värvikirevust oleks öelda, et esinejate hulk kattus suures osas (kuigi mitte täielikult) nende hulgaga, kellele kultuuriministeeriumi programmides (vähemalt tänavu) riiklikku toetust ei eraldatud.  Professionaalsete muusikute kõrval osalesid festivalil ka puhta entusiasmi kütusel tegutsevad artistid, kes ei ole helide tekitamise kunsti kunagi akadeemilisel tasemel õppinud ning teevad muusikat n-ö vabast ajast, päevatöö kõrvalt. Ju nad siis saavad hakkama ... Samas ei tohiks iga seda tüüpi isetegevust kohe pelgaks hobiks või harrastuseks tembeldada, kuivõrd ka selles vallas leidub nii mõnigi pühendunud muusik, kelle panusel on  kunstiline mõõde.   

Seminarid asjaajamisest ja asjast

Sellest, et popmuusikat kui firmamärki oleks siiski vaja riiklikul tasandil toetada – eriti väikese riigi puhul – on aru saanud näiteks Islandi valitsus, kes koos erasektoriga moodustas 2006. aastal Islandi Muusikaekspordi. Analoogilised moodustised on olemas ka Taanis, Soomes, Norras ja Rootsis. Oma nägemust jagas  brändikujundusele keskenduval seminaril ühes teiste osalistega tolle asutuse juht Anna Hildur Hildibrandsdóttir. Räägiti sellest, et peamiselt toetatakse ikkagi neid artiste, kes on oma annet ja edasipüüdlikkust juba tõestanud, näiteks Björk, Sigur Rós ja The Sugarcubes, keda muu maailm teadis juba ammu enne mingeid toetusprogramme. Vaieldi ka selletaoliste asjade üle, kas rahvuslik identiteet on „sisemiselt” või „väliselt”  konstrueeritud, ning peeti muuhulgas küsitavaks riigi mainekujundust ühe või teise üksiku kultuurinähtuse põhjal. Tõnis Kahu tõi näiteks väikeriigi Jamaika, millele reggae-muusika ja sellega seonduv on nüüdseks vajutanud mõneti ebasoovitava pitseri. Hildibrandsdóttir osutas aga, et kuna Islandi popmuusikat tuntakse selle efemeerse ja „haldjaliku” kõla esindajate järgi, osutub järjest raskemaks promoda kõike muud, mis sellest kuvandist lahkneb, näiteks mõnda kohalikku metal-bändi. Nii et identiteet võib olla ka koorem, mistõttu pole mõtet ennatlikult rutata enesest muljet jätma. Teatud mõttes õõnestas küll kogu too arutelu iseenda aluseid, kuivõrd viimaks jõuti välja tõdemuseni: kultuuripoliitika saab parimal juhul tulla vaid post festum ning soodustada juba elujõuliste nähtuste kasvamist ja levikut, mittesubstantsionaalsele ei anna aga väärtust  juurde ka rukkilillede ja suitsupääsukeste külgeriputamine. Asja enese sisu ilmneb seevastu rohujuure tasandil, rippumata ära asjaajamisest kõrgemal pool.

Sellisele liberalistlikule visioonile leidub ka toetavaid näiteid. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse turundusja kommunikatsioonijuht Erki Peegel osutas siin, et Eesti mainekujunduskampaania platvorm sai riikliku toetuse ligi 13 miljonit 2001. aastal, pärast eurovisiooni võitmist, aga  mitte vastupidi. Paralleelina toodi üleilmne firmamärk Skype, mille rahvuslik päritolu ei huvita tegelikult kedagi. Eesti suursaadik Londonis Margus Laidre omalt poolt vihjas sellele, et ainuüksi „Eesti” sildi all midagi maailma mastaabis populariseerida pole üldjuhul võimalik. Erkki-Sven Tüür aga viitas Tormise muusika näitel tõigale, et kultuurilised läbimurded maailma-areenile saavad tihtilugu teoks ettenägematus aegruumi punktis. Viimaks  väitis Hildibrandsdóttir veel, et hoolimata panganduse kokkukukkumisest on kultuurisidemed Islandi ja Suurbritannia vahel tihedamad kui kunagi varem. Ning kõik see viis antud kontekstis välja sõnakõlksuni: muusika kõnelegu enese eest. Tõsielule näis lähemal seisvat näiteks produtsendi rolli vaagiv seminar, kus asjaosalised (Raul Saaremets, Maarja-Liis Ilus, Siim Nestor, Lauri Laubre jt) lähtusid oma konkreetsetest  kogemustest, ning seda, mis on mis, aitas tuvastada inimlik veene, mitte ratsionaalne spekulatsioon. Samuti küttis kirgi keskustelu, kus keskmes muusika tasuta levimine Internetis. Ent reaalsuse viimseks instantsiks jäi, tuleb tunnistada, ikkagi muusika ise. 

Kalad vanad ja tegijad noored

Kontserdiprogrammi otsad tehti lahti neljapäeva õhtul, kui Rockstarsi baaris peeti Soome plaadifirma Stupido Recordsi 20. sünnipäeva. Üles astusid eesti pungi lipulaev J. M. K. E. ning eduka taastuleku teinud indie-ime Röövel Ööbik, kes mõlemad tolle all albumeid avaldanud. Rockstarsi kitsukesed ruumid said rahvast triiki täis. Kuulumata küll J. M. K. E. fännibaasi hulka, oli mul siiski rõõm näha, et lavaenergia  pole Villu Tammet jätnud, ning pole tal plaaniski toita väärika vananemise müüti. Nooruslikkust rõhutasid veel kaks noort neidist, kes kiljusid laval armsalt tõsiste nägudega obstsöönsusi. Kuid ka puhtmuusikalises plaanis annab ansambel silmad ette mitmelegi peavooluartistile ning päris kindlasti Eesti punkansamblite enamikule. Võiks isegi öelda – see, et J. M. K. E. on juhtumisi punkbänd, ei tundu üldse primaarne. Küll aga on tegemist eelkõige live-artistiga. Sama kehtib ka Röövel Ööbiku kohta, kelle fenomen näib mulle vahel balansseerivat nurkapidi Tõnu Pedaru lavalisel karismal, mida toetavad kaenla alt teatud popkultuurilised arhetüübid. Üsnagi vastandlik üritus leidis aset sealsamas paigas ülejärgmisel õhtul. Pärast ettearvatavalt mõjusat Forgotten Sunrise’i esines ka paar noort artisti, keda samuti tuleks seostada tolle tume-elektroonika stseeniga, mis  on oma väljundi leidnud ürituste sarjas „Beats From The Vault”. Muusikaliseks ühisnimetajaks eelmainitud bändiga võiks küll pidada vaid tundlikult heakõlalist vokaalikäsitlust, ning ka oma veenvuselt jäid noored veel FSile kõvasti alla.

Ühemeheprojekti (Vaiko Hansson) Daycleier muusika põhines programmiliselt teatud esoteerilisel üleva-kujutlusel ja sellest kantud subjektiivsel emotsioonil, mis hakkas nähtavasti varjutama muusikalise mõtlemise selgust  ja otsingulisust. Rõhutatud, ilma igasuguse kaldeta minoorsus, suurekspuhutud tundelisus ning veidi äraolev esitus. Seevastu tõeline rõõm oli kuulata lauljannat, kes mulle ainsana paistis seda sorti intensiivistatud emotsionaalsust ka tegelikult edasi kandvat. Teise „rohelisena” ilmnes Mauno Meesiti ühemeheprojekt Sinine, mida läbimõtlematuse probleem küll ei kimbutanud. Õigupoolest kostus kõlapilt väga vaheldusrikas ja  detailne, fonogrammi heli saadi üsna algul paika ning helidisaini oli huvitav jälgida ka tänu helimehele, kes lisas näiteks vokaalile live-efekte. Plaadi ostaks igal juhul. Mõneti jäi mind aga häirima solisti ebapäristine sissevõetud hoiak, mis mõjus pigem poosetamise kui tõeliselt läbi elatud tõmbena muusikasse. Näide: kohe algul ilmnes kõigile, et elektrikitarrist ei tule piuksugi – lahenduseks leiti aga simuleerimine, selle asemel et instrument  lohakalt kaela rippuma jätta, vihaselt puruks lüüa vms. Samuti tekkis mul mõlema mainitud artisti puhul küsimus, mis ajendab selliseid noori ja toredaid inimesi tegema niivõrd südantlõhestavat muusikat. Täpsemalt: kuidas saaks sellesse uskuda kuulaja ning kuidas nad ise sellesse usuvad? Selles mõttes pakkus tervitatavat kontrasti kontsert laupäeval Juuksuri baaris, kus esinesid rõõmsalt psühhedeelia, proge- ja postrock’i ning fusion’i lainetel seilavad lohisevate nimedega noorloomad Music For Your Plants, Wrupk Urei ja Tõele Näkku Vaadates Võib Näha Ükskõik Mida. Eriliselt positiivse üllatusena tuli neist esimene, pressides mällu kustumatu jälje oma puhta kõla ning kadedust äratava muusikalise küpsusega. Minul tekkisid seosed mitme 1980ndate ansambliga, lootusrikkad harmoonilised lahendused meenutasid kohati Yesi. 

Kõlapilt oli iseenesest äärmiselt lihtne. Kerget atmosfääri lisas ruumiline, paiguti pehme kooriefektiga heli ning meetrumis delay-efekt nii soolo- kui basskitarril, muusikalised liikumised olid tihtilugu ühehäälsed ja eristusid selgelt. Too lihtsus oli aga tegelikult petlik, kuivõrd igast naiivsuse kahtlusest tuldi kohe välja mõne ootamatu pöördega, olgu siis ootuste ületamisega harmoonilises või rütmilises plaanis. Erilist sümpaatiat põhjustas aga tõik, et  ükski instrumentalist ei püüdnud eraldi silma paista: nii kitarr kui bass täitsid harmooniat, mängisid soolosid ja hoidsid rütmi vastavalt vajadusele, klahvpillid doseerisid aga maitsekalt kõlavärve. Iga element paistis olevat allutatud kompositsioonile ning isegi kitarri tagasisidestused paistsid kuuluvat suuremasse pilti. Helid allusid kontrollile puiklemata ning kui nood muusikud millestki „kantud” olid, siis nimelt muusikast enesest, mitte mingist  mõisteliselt sugereeritud emotsioonist. Nagu nimestki aimata, puudus ansambli muusikas absoluutselt igasugune agressioon – pigem kumas läbi kuuldavõtvat suhtumist muusikasse kui sellisesse.   

Ruumiliselt hajutatud programm

Võiks veel rääkida üht-teist suurest aplausist Free Tallinn Triole, Rannapi ja Kikase rahvamuusikatöötlustest, ebamäärasevõitu helist müstilisevõitu Rotermanni jahulaos jms. Jääb aga faktiks, et ühel külastajal polnud võimalik festivali tervikuna hoomata, ning kodupubliku  vaatepunktist paistis programm olevat suunatud eelkõige välisvaatlejatele. Viimaste kohaletoomise seisukohalt oli etteastete hajutamine mitme sündmuspaiga vahel ilmselt optimaalne lahendus. Paraku tekkis aga nii olukord, et kõik 65 esinejat astusid üles ligi 15 tunni jooksul ning maksimaalselt oleks ühel külastajal olnud võimalik omal vabal valikul ära kuulata umbes 28 esinejat. Sedagi juhul, kui arvestada teleportatsiooni võimalusega, sest nii väike kui Tallinna kesklinn ka ei ole, pole siiski mõeldav, et üks inimene jaksaks üha liduda Tapperist Von Krahli, sealt Rotermanni jahulattu jne, ning seejuures veel saada täisväärtusliku muusikaelamuse. Reaalselt seadsid füüsilised vahemaad piiri ka kontserdielamuste komplekteerimisele, mistõttu Eesti publikul ei olnud vahest suuremat mõtet näiteks festivalipassi soetada. Kõiki neid esinejaid saab siin kuulda  niikuinii jõuludest jaanipäevani ning antud ürituse põhiline trump oligi just nende kõigi toomine nii-öelda ühele lavale. Seetõttu oleks ehk siiski olnud mõistlik vähendada kontserdipaiku nii, et poleks tekkinud olukorda, kus ühel hetkel seisab mitu sündmuspaika tühjalt, teisel momendil aga esineb ühekorraga eri paigus viis toredat artisti, keda kõiki tahaks näha ja kuulda.